Miks Tallinn on esimene?
Miks tänavad meie kodulehel „Tänavad jutustavad“ alustavad oma juttudega pärisinimeste ajaloost just Tallinnast?
Tallinn on meie kodulinn
StreetSpeaks kodulehe loojad, kes panevad kirja tänavate, põiktänavate, nurgataguste ja väljakute lood, on sündinud Tallinnas. Esimene linn, kus inimese teadlik elu algab ja kus mööduvad tema lapsepõlv ja noorus, on ilmselt kõige tähtsam. Nagu teada, me ei vali ise oma sünnipaika—järjelikult pidi see nii olema. Aga kellele seda vaja oli—meile endile või kellelegi teisele—kes seda teab! Ja seepärast alustame meie, vastupidi Pyotr Vailile , kelle „Kohavaimust“ puudub kirjaniku enda sünnilinn—meie naabrite pealinn Riia—just Tallinnast.
Kohavaim
Tallinn ei ole sugugi maailmalinn. Tegelikult teavad vähesed isegi tema olemasolust või sellest, kus ta asub. Linn saab tuntuks tänu kuulsustele, kes on oma saatuse tihedalt sellega sidunud—just tänu neile, keda Vail nimetas „kohavaimudeks“: Pariis on Dumas, New York on O. Henry, Moskva on Bulgakov, Rooma on Bernini, Ateena on Platon, Jeruusalemm on Kristus, Meka on Muhamed. Esmapilgul ei paista Tallinnal sellist kohavaimu olevat. See tagasihoidlik põhjamaa on sünnitanud maailmakuulsusi, ent nende nimede ja linna nime vahele ei ole võrdusmärki tekkinud. Ja see on mõistetav, sest, nagu kirjutas taani muinasjutuvestja Hans Christian Andersen, „pole häda sündida pardipesas, kui oled koorunud luige munast.“ Kuid häda on selles, et luik ei jää elama takjalehtede alla soisesse kraavi—tal on loomu poolest vaja piirituid avarusi: taevast ja merd. Nõnda, Riia geeniuste—Isaiah Berlin, Sergei Eisenstein, Mihhail Barõšnikov, Vera Muhhina, Arkadi Raikin, Leopold Bernstamm (Peeter I tuntud monumendi autor, mis seisis lühikest aega Tallinna peaväljakul), Alexander Rizzoni (rooma paavstide portretist), Georg August Schweinfurth (Aafrika vanima geograafiaseltsi asutaja) kombel, lendasid nad oma kodupesast välja ja tegid kuulsaks hoopis teisi paiku maailmakaardil.
Tallinnal on siiski kohavaim olemas!
Ja kuna ühtki Cervantest, Shakespeare’i ega Byronit—rääkimata messiatest—pole siin mitte ainult elanud, vaid nende jalg pole linna keskaegseid munakive puudutanudki, ei sära Eesti pealinna nimi kuulsate maailmalinnade tähistaevas. Kohalikud võivad pahandada: kuidas nii, Tallinn ju on kuulus, meie vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja! Ent Euroopas on õigupoolest teisigi hästi säilinud keskaegsete kindlustustega linnu—Rothenburg ob der Tauber, Visby, Carcassonne… Üksnes kividest ei piisa - vaja on kohavaimu, kes neile kividele elu sisse puhuks. Kuid Tallinn, nagu ka Vaili sünnilinn Riia, tegid oma arengus läbi kummalise metamorfoosi. Nad eelistasid jääda varju, pealinnale mitteomaselt tagasihoidlikkuse maski taga. Nad on vait nagu tummahambad, nad on salalinnad. Nende kohavaimud on peidus nähtamatus maa-aluses vangikongis, kus nad tuntud Puškini muinasjutu ekraniseeringu kivihiiglaste kombel, kannatlikult ootavad, et keegi laskuks nende juurde ajaloo pimedatesse keldritesse ja ulataks neile lonksu elavat vett…
Tallinna kohavaim on …harilik põllulill
Tallinna kohavaim on karikakar—tagasihoidlik lill, mis kuulub heliotroopide hulka, taimede hulka, kes alati jälgivad päikest. Ja nüüd kutsume teid reisile ajaloo sügavatesse keldritesse, kust, läbi paksude aastatuhandete sirutuvad päikesevalguse poole mainitud vähenõudlikud lilled, kelle abiga suutsime, või vähemalt meile endile tundub, et suutsime, hajutada tiheda udu, mis varjab meie eest nende väga iidsete paikade eellugu.
Lugu päikesest ja selle ustavast kaaslasest karikakrast saab lugeda siit.
