Visandeid Alpidest nr 1

Maastik pole kunagi olnud mu tööde keskseks teemaks, pigem taandus see peategevuse taustani. Ometi just sellest taustast, maastikust, algab uus loominguetapp pärast peaaegu kümneaastast pausi.

Kõik sarja visandid kujutavad Alpe — Saksamaa, Austria, Šveitsi ja Itaalia omi. Kahtlemata on see üks kaunimaid paiku maailmas. Siin esitatud joonistused  on visandid tulevastele suurematele kompositsioonidele.

Nende tulevaste kompositsioonide peategelane on Baieri Ludwig II. Need on mõeldud jätkuna maalile „Igaviku valem ehk Baieri Ludwig II ja vaim“ (2012).

Miks Ludwig II? Võib-olla peitub vastus tema residentsis Schachenil — vähem tuntud kui tema teised lossid, kuid mu meelest „ludwiglikum“ neist kõigist. Schachen ei ole lihtsalt üks paljudest 19. sajandi Euroopas Idamaa moe mõjul rajatud paviljonidest või kioskitest. See on erakordse isiksuse sisemaailma kontsentreeritud mudel — maailm, mis materialiseerus tema Alpide arhitektuuris.

Kõik tema lossid ei ole lossid tavapärases mõttes. Need ei jäljenda keskaegseid kindlusi ega renessansspaleesid. Loss Schachenil on justkui kontseptuaalne objekt, milles üsna täpselt väljendub Carl Gustav Jungi 1927.aasta artiklis „Hing ja maa“ (saksa keeles Seele und Erde) kirjeldatud hingemudel.

Väliselt Šveitsi chalet’ stiilis ehitatud jahimaja esimene korrus on kujundatud Renessansi stiilis, samas teise korruse „Türgi saal“ on pigem eurooplase fantaasia Idamaadest. Sama Jungi kohaselt, just Ida juba18.sajandi lõpust muutub eurooplasele, kelle kristliku templi altarile asetati Mõistuse Jumalanna, vaimseks pelgupaigaks. Seega alpimaja teine korrus on Jugi artiklis kirjeldatud hinge struktuuri, konkreetselt 19.sajandi eurooplase hinge, ülemiseks korruseks.